Erinevalt paljudest teistest vaktsiinidest, mis sisaldavad nakkusohtlikku patogeeni või selle osa, kasutavad viirusvektorvaktsiinid kahjutu viirusega, et viia meie rakkudesse osa geneetilisest koodist, võimaldades neil valmistada patogeeni valku.See treenib meie immuunsüsteemi tulevastele infektsioonidele reageerima.
Kui meil on bakteriaalne või viirusnakkus, reageerib meie immuunsüsteem patogeeni molekulidele.Kui see on meie esimene kohtumine sissetungijaga, koguneb peenhäälestatud protsesside kaskaad, et võidelda patogeeniga ja luua immuunsus tulevaste kohtumiste jaoks.
Paljud traditsioonilised vaktsiinid viivad meie kehasse nakkusliku patogeeni või osa sellest, et treenida meie immuunsüsteemi tõrjuma edaspidist kokkupuudet patogeeniga.
Viiruse vektorvaktsiinid toimivad erinevalt.Nad kasutavad kahjutut viirust, et viia patogeenilt meie rakkudesse osa geneetilisest koodist, et jäljendada infektsiooni.Kahjutu viirus toimib geneetilise järjestuse kohaletoimetamise süsteemi või vektorina.
Seejärel toodavad meie rakud viiruse või bakteriaalse valgu, mille vektor on edastanud, ja esitavad selle meie immuunsüsteemile.
See võimaldab meil välja töötada spetsiifilise immuunvastuse patogeeni vastu, ilma et oleks vaja nakatuda.
Viirusvektor ise mängib aga täiendavat rolli, tugevdades meie immuunvastust.See toob kaasa tugevama reaktsiooni kui siis, kui patogeeni geneetiline järjestus edastati iseseisvalt.
Oxford-AstraZeneca COVID-19 vaktsiin kasutab šimpansi nohu viirusvektorit, mida tuntakse nime all ChAdOx1, mis edastab koodi, mis võimaldab meie rakkudel toota SARS-CoV-2 spike-valku.
Postitusaeg: 24. märts 2021